+358 440 675353info@laboklin.fiLehekülg kasutab küpsiseid ja sarnaseid tehnoloogiaid. ROHKEM INFOT

Proovide võtmine

Home / Proovide võtmine

Plasma-, seerumi- ja vereproovid

Usaldusväärse uurimistulemuse saamine eeldab patsiendi õiget ettevalmistamist, täpsust proovi võtmisel ja laborisse saatmiseks proovide pakkimist sobivatesse pakenditesse. Looma ja/või omaniku nimi tuleb kirjutada selgelt nii analüüsi tellimuslehele kui ka proovile. Järjestikustele stimuleerimis- ja supresiooniproovidele tuleb märkida täpsed proovide võtmise kellaajad.

Patsiendi ettevalmistamine

Enne proovi võtmist tuleks patsiendil tavaliselt paastuda 10–12 tundi. Lisaks tuleks vältida patsiendi füüsilist koormust.

Proovi võtmine

Proovi võtmisel tuleb vältida hemolüüsi. Hemolüüsi saab vältida, kasutades kerget staasi mitte kauem kui 1min. Vaakumkatsuti täitub automaatselt õige mahuni.

Avatud katsutiga proovi võttes lastakse katsutil ettevaatlikult täituda kuni etiketil oleva musta märkjooneni.

EDTA-katsuti (lilla)


  • EDTA-katsutit võib kasutada kõigiks hematoloogilisteks uuringuteks, näit. PVK, TVK, veregrupi määramine ja PCR-testid.
  • Pärast vereproovi võtmist tuleks katsutit hoolikalt liigutada 8 korda, et antikoagulant seguneks hästi prooviga ja katsutisse ei jääks hüüviseid.
  • Kui soovitakse mikroskoopilist määratlemist ja loendust, siis tehakse vere äigepreparaat, mis kuivatatakse esemeklaasi õhus liigutades kohe selle valmistamise järel.

Seerumikatsuti (punane)


  • Seerumit kasutatakse üldiselt biokeemilisteks, seroloogilisteks ja immunoloogilisteks uuringuteks.
  • Seerumiproov valmistatakse ette järgmiselt: loomalt võetud katsutit täisverega liigutatakse hoolikalt 8 korda, seejärel lastakse sel seista toatemperatuuril vähemalt 30 min, siis tsentrifuugitakse 2000 p/min, 10 min.
  • Seejärel seerum eraldatakse pipeti abil tühja katsutisse. 0,5 ml seerumi jaoks on vaja ligikaudu 1,5 ml täisverd.
Plasma

  • Plasma kogutakse sobiva hüübimisvastase ainega (EDTA, hepariin, tsitraat) katsutisse.
  • Märkus: antikoagulandid piiravad, vähendavad analüüsi võimalusi!
  • Veri tsentrifuugida vahetult pärast kogumist (10 min, 3000 p / min.).

Täisveri

  • Parim materjal biokeemiliseks ja seroloogiliseks seerumiks. Kui seerumit ei ole võimalik valmistada, peab arvestama sellega, et kõik parameetrid täisveres ei ole võrdselt stabiilsed.
  • Proovi vananedes on näiteks võimatu tuvastada glükoosi või fosforit.
  • Transpordi käigus võib punaste vereliblede membraani kahjustumise tulemusel toimuda hemolüüs.

Analüüsi takistavad tegurid

Hemolüüs

Rakumembraani lagunemise tulemusena eralduvad erütrotsüütides olevad ained vere plasmasse. Lisaks rauale ja kaaliumile eraldub eelkõige hemoglobiin, muutes seerumi või plasma punaseks. See värv võib takistada biokeemiliste parameetrite fotomeetrilist analüüsi.

Selle tulemusel suureneb järgnevate ainete tase:

  • LDH, CK, AST, bilirubiin, AP, kreatiniin, Ca, glükoos, fosfaat, K, Mg, Fe, fruktosamiin, hemoglobiin

Lipeemia

Lipeemia on rasvadest põhjustatud seerumi piimjaks värvumine. See on enamasti seotud dieedi mitte rakendamise või stressiga.

Selle tulemusel suureneb järgnevate ainete tase:

  • ALT, AST, AP, bilirubiin, glükoos, Ca, fosfaat, valgud, lipiidid, hemoglobiin
Väheneb järgnevate ainete tase:

  • albumiin, amülaas, Na, Cl, K, fosfaat

Ikterus (kollatõbi)

Bilirubiini ülemäärane vabanemine muudab seerumi või plasma kollakaks.

Selle tulemusel suureneb järgnevate ainete tase:

  • AP, valk, Cl, fosfaat
Väheneb järgnevate ainete tase:

  • triglütseriidid, kreatiniin, Mg

Ravimid

Ravimite mõju biokeemilised parameetrid:

Penitsilliin G – ↑ K
Tetratsükliin – ↓ K, PO4
Salitsülaadid – ↑ CK, ↑ AP, ↑ glükoos, ↑ Na, ↑ valk, ↓ K, ↓ Ca
Kortikosteroidid – ↑ CK, ↑ AP, ↑ glükoos, ↑ Na, ↑ valk, ↓ K, ↓ Ca
Barbituraadid – ↑ CK
Fenüülbutasoon – ↑ Ca, ↑ Na
Halotaan – ↑ CK, ↑ PO4
Glükoos – intravenoosne infusioon – ↑ glükoos, ↓ PO4

Lisainformatsioon

Morfoloogia

  • Veri kogutakse EDTA või hepariinkatsutisse.
  • Proovi võttes on soovitatav jätta kõrvale esimesed 0.5ml verd, kuna selle hüübimisfaktorite tase on kõrgenenud.
  • Verd tuleb koguda nii, et see voolaks aeglaselt mööda katseklaasi seina.
  • Ole tähelepanelik, et mitte koguda liiga palju verd.
  • Pärast vere kogumist tuleb seda ettevaatlikult segada, liigutades tuubi ringjate liigutustega.
  • Hüübimishäirete kahtluse korral tuleb teha hüübimistest.
  • Talvel peab proove kaitsma külma, suvel kuuma eest.

Glükoosi ja laktoosi määramine


  • Naatriumfluoriidkatsutit kasutatakse glükoosi ja laktoosi määramisel, kuna fluoriid takistab glükolüüsi u. 48 tundi. Katsutit liigutatakse 8 korda kohe proovi võtmise järel.
  • Katsutit võib tsentrifuugida (2000p/min.15 min) toasoojana kohe proovi võtmise järel.

Verehüübivusparameetrid


  • Naatriumtsitraatkatsuti (sinine).
  • Naatriumtsitraatplasmat kasutatakse PPT ja hüübimispuudulikkuse uurimiseks.
  • Katsutid sisaldavad naatriumtsitraati ja vereproov tuleks võtta täpselt katsutil oleva kleebise märkjooneni.
  • Sedasi tuleb katsutisse tsitraati suhtes 1:10 (1 osa tsitraati ja 9 osa verd).
  • Katsutit liigutatakse ettevaatlikult 4 korda ja tsentrifuugitakse 1500 p/min 15 min, seejärel plasma eemaldatakse pipetiga tühja Eppendorf-katsutisse, millele tehakse märge “tsitraatplasma”.

Mikrobioloogia

Selleks, et vältida füsioloogilise materjali saastumist on väga oluline, et proov oleks võetud võimalikult steriilselt.


Proovi saatmine:

  • Tampoonid bakterioloogilisteks ja mükoloogilisteks uuringuteks transpordisöötmes.
  • Uriin – Uricult substraadiga katsutis või steriilses katsutis.
  • Kateetri abil võetud uriini kasutamine on soovitavam, kuna saastumisrisk on seoses proovi võtmisega väiksem.
  • Uriinikatsutid sobivad ka kaape-ja karvaproovidele.
  • Karva- ja kaapeproovid – paberkotis või alumiinimfooliumis.
  • Koproproovid – spetsiaalses katsutis.
  • Proovi võtmine peaks toimuma ilma kontaminatsioonita.
  • Katsutisse tuleb jätta umbes kolmandiku jagu tühja ruumi, kuna transportimise ajal võib sinna tekkida gaasi.
  • Lindude puhul on soovitav kasutada kloaagiproovi võtmise tikku, millel on säilitusainet, kuna väike proovikogus kuivab sageli katsutis.

Histopatoloogia ja immuunhistopatoloogia

Selleks, et saada korrektselt kude histopatoloogiliseks uuringuks, on vaja silmas pidada järgnevat:

  • Prooviks võetud koed peavad olema vabad kõrvalistest osakestest ning piisava suurusega (diameetriga >0,5 cm).
  • Materjali peab koheselt fikseerima (4-10% formaliiniga).
  • Vaja on võimalike muutuste võimalikult täpset kirjeldust (koht, päritolu aeg, suurus, kliiniline üldseiskuord jne). Oluline on koostada esialgne aruanne, mis sisaldab kliinilise pildi kirjeldust, varasemat ravi ja diferentsiaaldiagnooside nimekirja.
  • Materjalid tuleb saatmiseks panna õhukindlasse anumasse (võimalik tellida LABOKLIN-ist) nii, et nad ei saaks transpordi käigus kahjustada.

Täpsemad üksikasjad

Diagnostikaks võetakse koetükk, mis ei ole proovi võtmise ettevalmistamise ajal saanud kahjustada (nt harjamise, lihvimise või elektrokoagulatsiooni ajal). Proovi suurus peab olema vähemalt 0,5 cm. Erandiks on proovid, mida ei ole tehnilistel põhjustel võimalik teisiti võtta (nt mao endoskoopiline biopsia). Proovi suuruse valimisel tuleks meeles pidada, et liiga väike proovimaterjal ei sisalda piisavalt informatsiooni, samas kui liiga suuri koetükke on raske uurida. Proovi serva soovitatud pikkus on 1 cm, kuid see võib varieeruda sõltuvalt uuringust ja probleemi asukohast.

Väikeste muutuste puhul peaks proovi võtma muutunud piirkonna keskelt. Proovi võttes peab olema ettevaatlik, et seda mitte kahjustada. Kahtluse korral võta mitu proovi.

Naha biopsia

Naha puhul tuleb saata tükk diameetriga min 0,5 cm, mis sisaldab kõiki naha kihte. Proov tuleks võtta muutunud kohtadest eri kehaosadel. Biopsiad tuleb võtta kohtadest, mida pole eelnevalt töödeldud (võetud kaapeid, raseeritud).

Eelinformatsioon peaks sisaldama kogu teavet, mis võib olla diagnoosi jaoks oluline. Soovitame Teil täita uuringublanketi, mis on eelkõige naha ja vähi diagnostikaks, kuid kuhu on võimalik lisada ka muud teavet.

Tsütoloogia

Tsütoloogilised proovid kogutakse enamasti kas äige, kaape või punktutsiooni (nt CSF) kujul. Kõige levinum viis on peen-nõelabiopsia, mille puhul kasutatakse nõelaga süstalt. Süstlas tekitatakse vaakum ning kude läbistatakse võimaluse korral mitmest kohast ja erinevates suundades. Enne nõela eemaldamist vähendatakse vaakumit, et vältida proovimaterjali nõela sattumist. Saadud proov asetatakse alusklaasile, tekitades ülesurve. Seejärel asetatakse alusklaasi peale ettevaatlikult katteklaas. Juhul, kui prooviks on vedel materjal, näiteks veri, aetakse see klaasil laiali.

Tsütoloogilisi punktaate, sekreete või muid vedelaid materjale tsentrifuugitakse 3-5 minutit kiirusel 1500 pööret/min. Ülemine osa eemaldatakse ja sete määritakse laiali ning kuivatatakse õhu käes (sarnaselt verele). Kui proovi ei ole võimalik tsentrifuugida ega määrida, tuleb proov laborisse saata EDTA tuubiga. Vaginaalse proovi tikuga võtmise puhul libistatakse katteklaasi ilma proovi hägustamata.

Kõik laiali aetud vedelad proovid tuleb laborisse saata pärast õhu käes kuivamist, kuid neid peaks hoidma horisontaalselt ja nad peaksid säilitama oma värvi. Kõige olulisem on, et klaasil oleks üks kiht rakke. Liiga paksud proovid on kõige sagedasem vähese kvaliteediga tulemuste põhjus ning on tihti analüüsiks kõlbmatud.

PCR-testid


  • Proov koguda tampoonile või tsütoharjale, et koguda analüüsiks rohkem rakke.
  • Uurida saab ka EDTA katsutisse kogutud verd.